„Mõne aasta eest sai Pärnu suvise pealinna nime, sest seal peeti Vabariigi Valitsuse koosolekuid, kuna enamus valitsusliikmeid siirdus Pärnu suvituspuhkusele. [...] Nüüd pole küll Pärnus enam Vabariigi Valitsuse koosolekuid peetud, kuid suvise pealinna nimetus on talle jäänud ja ega ta sellest lahti saa. Ja ei tahagi lahti saada, seda nime ei saa iga kuurort enesele.“
Artikkel „Suvise pealinna rannaliivalt“, ajakiri “Maret”, 1937
Artikkel „Suvise pealinna rannaliivalt“, ajakiri “Maret”, 1937
Kuurordi kujunemislugu
|
Koostanud Tiit Kask
Pärnu – kindluslinnast kuurordiks 18. sajandil Euroopas kõrgklassi hulgas populaarseks muutunud meres kümblemise kultuur jõudis Läänemere idakaldale 19. sajandi esimesel poolel. Eesti- ja Liivimaa merekuurortide kujunemist ja arengut soodustas järjest põhjalikum teaduslikult uuritud ning kuurortravi praktikas kinnitust saanud kohaliku kliima, merevee ja meremuda raviv toime. Pärnu kuurordi sünniks loetakse 1838. aastat, mil mere ääres alustas tegevust esimene supelasutus. Suvel pakuti soovijaile mereveega vanne ning meresuplust, talvel töötas samas saun. Hoogsalt alanud supelasutuse tegevus ja meresupluste korraldamine jäi järgenvateks aastakümneteks peamiselt kohalikuks nähtuseks. Pärnule nii omased supelrand, pargid, puiesteed ja elegantne supelarhitektuur hakkasid kuurorti ilmestama alles 40–50 aastat hiljem. |
1860ndatel alustati Pärnu muldkindlustuste likvideerimist ja vallikraavide täitmist. Selle tulemusena kujunes 19. sajandi lõpuks kesklinnatuumiku ümber siiani Pärnu linnaruumi mõjusalt ilmestav parkide ja alleede roheline vöönd ning rajati ka keskust mereäärsete aladega ühendavad puiesteed. Tollase linnapea Oskar Alexander Brackmanni korraldamisel alustati 1882. aastal mere äärde vabakujulise looduspargi (praegune Rannapark) rajamist. Linnavalitsus tegeles järjest sihipärasemalt linna, selle heakorra ja suvitusala planeerimisega.
Paraku jäi kuurordi külastatavus majandusliku ebastabiilsuse, viletsate ühendusteede, linna vähese tuntuse ja ka kesiste supeltegevuse korraldamiskogemuste tõttu kuni 1880ndate lõpuni tagasihoidlikuks. Arvuliselt viibis hooaja jooksul (mai–september) Pärnus maksimaalselt 150 peamiselt Moskvast ja Peterburist ning Eestimaalt ja Liivimaalt pärit suvekülalist. Vaatamata sellele avaldas eraalgatusel rajatud supelasutuse tegevus suurt mõju nii Pärnu laienemisele mere suunas kui ka linna arengule tervikuna.
Pärnu - keiserlik ravikuurort,
Läänemere Tuhkatriinu!
1889. a otsustas linnavalitsus kogu suvitusala ja kuurordi arendamise uutele alustele viia. Kujundati välja ravikuurordi arengusuunad ja -põhimõtted. Linna tellimusel valmis Pärnu parkide ja alleede rajamise ning laiendamise plaan. Pärnu oli küll väikelinn, kuid haljastus ja parkide rajamine tehti suurlinnale omase haardega.
1890. a alustas tööd uus moodne supelasutus, samal aastal kanti Pärnu Venemaa keiserlike kuurortide nimistusse. Esimene ametlik tunnustus hoogustas kuurordi arengut veelgi. Järgnevatel aastatel kavandati uusi puiesteid, laiendati mereäärset pargiala, rajati lehtlaid, spordiplatse, velodroom koos tenniseväljakutega, laste mänguväljakuid ning planeeriti esinduslikku villade piirkonda. Suvituselu koondus järjest enam Rannaparki ja sellega piirnevatele aladele.
19. sajandil suplesid mehed ja naised eraldi. Selleks olid merre teineteisest sündsale kaugusele rajatud supelsillad. Sildadel paiknevate supelonnide kasutus ja meresuplus olid tasulised. 19. sajandi lõpus olid supelsakste kasutuses ka hobustega merre veetavad supelonnid.
1904. aastast hakati Pärnus pakkuma raviotstarbelist alasti päikese- ja õhuvannide võtmise võimalust. Selleks piirati planguga osa supelasutuse kõrval olevast rannaalast. Sõjaeelse perioodi kõige edukamaks hooajaks kujunes 1908. aasta, mil Pärnus viibis ligi 2500 suvekülalist.
1889–1915 oli esimene teadlik, sihipärane ja järjekindel Pärnu kui kuurortlinna väljakujunemise ning teadvustamise, tunnustuse ja tuntuse saavutamise periood. Linnavalitsuse püstitatud ambitsioonikas eesmärk – luua Pärnust eeskujuliku heakorra ja euroopaliku teeninduskultuuriga munitsipaalomandis toimiv ravikuurort – sai Esimese maailmasõja eel teoks.
Pärnu – Eesti Vabariigi esikuurort,
suurilma supellinn!
Esimese iseseisvusperioodi algusaastad olid kuurordi jaoks rasked ja heitlikud, kuid sellele vaatamata elavnes suvitustegevus kiiresti. Kuurort kujunes taas oluliseks Pärnu linna arengut ja mainet kujundavaks märksõnaks. 1920ndatel jõudis euroopalik rannakultuur – ühisrannad ja päikesekultus ehk päevitamise ja sportlik-aktiivse seltskondliku rannapuhkuse mood ka Eestisse.
Pärnus avati meestele ja naistele mõeldud ühine supelrand ehk paradiis esmakordselt 1924. aastal Raekülas, kuid juba 1925. aasta suvehooajaks toodi see üle praeguse keskranna alale. Samal aastal määratleti Pärnu linna supelus- ja suvitusrajooni piirid, mis koos hilisemate lisandustega ühtivad suures osas praeguse kuurordi piiridega.
1927. aasta suvehooajaks valmis Pärnu rannahoone – esimene omataoline Eestis. Rannaliivale ilmusid mugavad lamamistoolid ja rannakorvid, samuti esimesed Eestis. Sel aastal alustas tööd ka Pärnu uus vee- ja mudaravila. Koos 1930ndate teisel poolel ehitatud Rannahotelli (1937) ning uue Rannahoonega (1939) omandas Pärnu keskrand põhijoontes tänapäevase ilme.
Eelnevatel perioodidel loodu ühitati harmooniliselt järjest enam Pärnu supelarhitektuuris domineeriva funktsionalistliku elegantsi ja otstarbekohasusega. Linnavalitsuse initsiatiivil ja tollase riigivanema (hilisema Eesti Vabariigi esimese presidendi) Konstantin Pätsi toetusel kujunes Pärnu üheks Eesti populaarsemaks puhke- ja ravikuurordiks – Eesti suvepealinnaks.
Kui 1920ndate teisel poolel oli Pärnut külastanud välismaalaste seas enamuses soomlased, siis 1930ndate keskel hakkasid domineerima rootslased. Neile järgnesid suvekülalised Soomest, Lätist ja Saksamaalt. Eesti esinduslikuma suvituslinna edulugu kulmineerus 1939. a suvel, mil tähistati suurejooneliselt kuurordi 100. aastapäeva. Juubelihooajal viibis pikemaajaliselt (enam kui nädal) Pärnus üle 8000 suvekülalise – ligi 60% neist olid välismaalased.
Linnavalitsus kavandas optimistlikult ja lootusrikkalt suvitusala uusi arengusuundi, kuid Teine maailmasõda ning sellega kaasnenud murrangulised sündmused katkestasid kuurordi hoogsa arengu paljudeks aastateks.
Pärnu – ENSV juhtiv ravikuurort ja populaarne suvituskoht.
Teretulemast nõukogude läände!
Nõukogude perioodil kandis Pärnu kuurort üheaegselt aastaringselt toimiva üleliidulise sanatoorse ravikuurordi ja populaarse, kuigi ametlikult tunnustamata suvise puhkekuurordi rolli.
Kuurordi sõjast laastatud ilme suudeti lõplikult korrastada alles 1960ndate keskel. Nõukogude perioodil omandas sõjaeelsetel kümnenditel kujunenud Pärnu kuurordi miljöö nostalgilise ideaalmaastiku tähenduse, milles peitus kohalikele eakamatele salasõnum Eesti Vabariigi aegadest. Arvukatele mujalt NSV Liidust siia ravile saabunuile oli linn euroopalik nõukogude välismaa, neist paljudele ainuke „lääne“ kogemus üldse.
1980ndate keskel võtsid Pärnu sanatooriumid aastas vastu ligikaudu 25 000 tervisetaastajat. Koos ametkondlikes pansionaatides ja puhkekodudes ning suvekuudel turismibaasides ja omal käel saabunud puhkajatega kokku külastas Pärnut aastas ligi 300 000 turisti.
Organiseerimata ehk omal käel suvitama saabunud puhkajad (nn metsikud turistid) majutusid peamiselt kohalike elanike väljaüüritavatel pindadel. Seetõttu puudub ka Pärnu nõukogudeaegset suvist külastuskoormust adekvaatselt kajastav statistika, kuid tollaste ajalehtede andmetel kasvas Pärnu elanike arv suvekuudel kahe- kuni kolmekordseks!
1988. a tähistati Pärnu kuurordi asutamise 150. aastapäeva. Vaatamata juubelikõnedes/-trükistes kirjeldatud positiivsetele saavutustele oli nõukogudelik kuurordisüsteem stagnatsiooni ja heitlike poliitiliste olude tõttu nii majanduslikult kui ka organisatsiooniliselt ammendumas.
Pärnu – tuntud ja tunnustatud Läänemere kuurort,
Eesti suvepealinn!
Nagu 1890ndatel ja 1920ndatel, nii tuli linnavalitsusel ka 1990ndate alguses tagada Pärnu kui ravikuurordi ja suvituslinna traditsioonide järjepidevus. Taaskord oli vaja ümber orienteeruda uutele lähivälisturgudele (Soome, Rootsi, Läti jne).
Pärnu kuurortraviasutused suutsid turumajandusele üleminekuperioodi kiirete muutustega kaasa minna. Aastatel 1996–98 moodustasid Pärnus tegutsevad taastusraviettevõtted 65–70% kogu Eesti ravikuurortide potentsiaalist. Pärnus viibis ligi 60% kogu Eesti taastusravikeskuste külastajatest ning Eestisse saabunud välismaalastest said ravi Pärnus ligi 85%.
Pärnu 1990ndate mainekujundus ning turundus tugines paljuski 1890ndatel alguse saanud ning 1930ndate lõpuks väljakujunenud rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud Eesti esikuurordi staatusele. 1996. a võttis Pärnu endale taas Eesti suvepealinna tiitli, mille atraktiivsuse ja elujõu tagavad eelkõige Pärnu soodsast asukohast tulenevad looduslikud tingimused, ligi 170 aasta jooksul talletatud kuurordipärand ning kohaliku kogukonna külalislahkuse kogemus.
Alates 1995. aastast korraldatud Pärnu suvekülastajate uuringud näitavad pidevat väliskülastajate arvu kasvu ja nende päritolugeograafia laienemist. Aastatel 1995–2000 kasvas see 44 000-lt (1995) 105 000ni (2000). 2009. aasta suvehooajal külastas Pärnut hinnanguliselt ligi 195 000(193 025, statistika ametis) turisti. Rohkem on saabunuid Soomest, seejärel Rootsist, Saksamaalt, Venemaalt, Suurbritanniast, Itaaliast jne. 2010. aasta suvehooajal külastas Pärnut hinnanguliselt ligi 210 000 (statistikas 207 151) turisti. Rohkem saabunuid Soomest, seejärel Rootsist, Venemaalt, Norrast, Lätist jne. 2011. aasta suvehooajal külastas Pärnut hinnanguliselt ligi 220 000 (statistikas 217 716) turisti. Rohkem on saabunuid Soomest, seejärel Venemaalt, Rootsist, Norrast, Lätist jne.
2012. aasta suvel viibis Pärnus hinnanguliselt ligi 210 000(statistikas 209 718) turisti. Rohkem on saabunuid Soomest, seejärel Venemaalt, Rootsist, Lätist, Saksamaalt, Itaaliast, Hispaaniast jne.
Pärnu on kujunenud Eesti üheks külastatavamaks puhke- ja ravikuurordiks, mis jääb teenuste pakkumise ja tarbimise mahult alla vaid Tallinnale.
Tere tulemast rohelisse terviselinna Pärnusse!
Tere tulemast suvepealinna!
Paraku jäi kuurordi külastatavus majandusliku ebastabiilsuse, viletsate ühendusteede, linna vähese tuntuse ja ka kesiste supeltegevuse korraldamiskogemuste tõttu kuni 1880ndate lõpuni tagasihoidlikuks. Arvuliselt viibis hooaja jooksul (mai–september) Pärnus maksimaalselt 150 peamiselt Moskvast ja Peterburist ning Eestimaalt ja Liivimaalt pärit suvekülalist. Vaatamata sellele avaldas eraalgatusel rajatud supelasutuse tegevus suurt mõju nii Pärnu laienemisele mere suunas kui ka linna arengule tervikuna.
Pärnu - keiserlik ravikuurort,
Läänemere Tuhkatriinu!
1889. a otsustas linnavalitsus kogu suvitusala ja kuurordi arendamise uutele alustele viia. Kujundati välja ravikuurordi arengusuunad ja -põhimõtted. Linna tellimusel valmis Pärnu parkide ja alleede rajamise ning laiendamise plaan. Pärnu oli küll väikelinn, kuid haljastus ja parkide rajamine tehti suurlinnale omase haardega.
1890. a alustas tööd uus moodne supelasutus, samal aastal kanti Pärnu Venemaa keiserlike kuurortide nimistusse. Esimene ametlik tunnustus hoogustas kuurordi arengut veelgi. Järgnevatel aastatel kavandati uusi puiesteid, laiendati mereäärset pargiala, rajati lehtlaid, spordiplatse, velodroom koos tenniseväljakutega, laste mänguväljakuid ning planeeriti esinduslikku villade piirkonda. Suvituselu koondus järjest enam Rannaparki ja sellega piirnevatele aladele.
19. sajandil suplesid mehed ja naised eraldi. Selleks olid merre teineteisest sündsale kaugusele rajatud supelsillad. Sildadel paiknevate supelonnide kasutus ja meresuplus olid tasulised. 19. sajandi lõpus olid supelsakste kasutuses ka hobustega merre veetavad supelonnid.
1904. aastast hakati Pärnus pakkuma raviotstarbelist alasti päikese- ja õhuvannide võtmise võimalust. Selleks piirati planguga osa supelasutuse kõrval olevast rannaalast. Sõjaeelse perioodi kõige edukamaks hooajaks kujunes 1908. aasta, mil Pärnus viibis ligi 2500 suvekülalist.
1889–1915 oli esimene teadlik, sihipärane ja järjekindel Pärnu kui kuurortlinna väljakujunemise ning teadvustamise, tunnustuse ja tuntuse saavutamise periood. Linnavalitsuse püstitatud ambitsioonikas eesmärk – luua Pärnust eeskujuliku heakorra ja euroopaliku teeninduskultuuriga munitsipaalomandis toimiv ravikuurort – sai Esimese maailmasõja eel teoks.
Pärnu – Eesti Vabariigi esikuurort,
suurilma supellinn!
Esimese iseseisvusperioodi algusaastad olid kuurordi jaoks rasked ja heitlikud, kuid sellele vaatamata elavnes suvitustegevus kiiresti. Kuurort kujunes taas oluliseks Pärnu linna arengut ja mainet kujundavaks märksõnaks. 1920ndatel jõudis euroopalik rannakultuur – ühisrannad ja päikesekultus ehk päevitamise ja sportlik-aktiivse seltskondliku rannapuhkuse mood ka Eestisse.
Pärnus avati meestele ja naistele mõeldud ühine supelrand ehk paradiis esmakordselt 1924. aastal Raekülas, kuid juba 1925. aasta suvehooajaks toodi see üle praeguse keskranna alale. Samal aastal määratleti Pärnu linna supelus- ja suvitusrajooni piirid, mis koos hilisemate lisandustega ühtivad suures osas praeguse kuurordi piiridega.
1927. aasta suvehooajaks valmis Pärnu rannahoone – esimene omataoline Eestis. Rannaliivale ilmusid mugavad lamamistoolid ja rannakorvid, samuti esimesed Eestis. Sel aastal alustas tööd ka Pärnu uus vee- ja mudaravila. Koos 1930ndate teisel poolel ehitatud Rannahotelli (1937) ning uue Rannahoonega (1939) omandas Pärnu keskrand põhijoontes tänapäevase ilme.
Eelnevatel perioodidel loodu ühitati harmooniliselt järjest enam Pärnu supelarhitektuuris domineeriva funktsionalistliku elegantsi ja otstarbekohasusega. Linnavalitsuse initsiatiivil ja tollase riigivanema (hilisema Eesti Vabariigi esimese presidendi) Konstantin Pätsi toetusel kujunes Pärnu üheks Eesti populaarsemaks puhke- ja ravikuurordiks – Eesti suvepealinnaks.
Kui 1920ndate teisel poolel oli Pärnut külastanud välismaalaste seas enamuses soomlased, siis 1930ndate keskel hakkasid domineerima rootslased. Neile järgnesid suvekülalised Soomest, Lätist ja Saksamaalt. Eesti esinduslikuma suvituslinna edulugu kulmineerus 1939. a suvel, mil tähistati suurejooneliselt kuurordi 100. aastapäeva. Juubelihooajal viibis pikemaajaliselt (enam kui nädal) Pärnus üle 8000 suvekülalise – ligi 60% neist olid välismaalased.
Linnavalitsus kavandas optimistlikult ja lootusrikkalt suvitusala uusi arengusuundi, kuid Teine maailmasõda ning sellega kaasnenud murrangulised sündmused katkestasid kuurordi hoogsa arengu paljudeks aastateks.
Pärnu – ENSV juhtiv ravikuurort ja populaarne suvituskoht.
Teretulemast nõukogude läände!
Nõukogude perioodil kandis Pärnu kuurort üheaegselt aastaringselt toimiva üleliidulise sanatoorse ravikuurordi ja populaarse, kuigi ametlikult tunnustamata suvise puhkekuurordi rolli.
Kuurordi sõjast laastatud ilme suudeti lõplikult korrastada alles 1960ndate keskel. Nõukogude perioodil omandas sõjaeelsetel kümnenditel kujunenud Pärnu kuurordi miljöö nostalgilise ideaalmaastiku tähenduse, milles peitus kohalikele eakamatele salasõnum Eesti Vabariigi aegadest. Arvukatele mujalt NSV Liidust siia ravile saabunuile oli linn euroopalik nõukogude välismaa, neist paljudele ainuke „lääne“ kogemus üldse.
1980ndate keskel võtsid Pärnu sanatooriumid aastas vastu ligikaudu 25 000 tervisetaastajat. Koos ametkondlikes pansionaatides ja puhkekodudes ning suvekuudel turismibaasides ja omal käel saabunud puhkajatega kokku külastas Pärnut aastas ligi 300 000 turisti.
Organiseerimata ehk omal käel suvitama saabunud puhkajad (nn metsikud turistid) majutusid peamiselt kohalike elanike väljaüüritavatel pindadel. Seetõttu puudub ka Pärnu nõukogudeaegset suvist külastuskoormust adekvaatselt kajastav statistika, kuid tollaste ajalehtede andmetel kasvas Pärnu elanike arv suvekuudel kahe- kuni kolmekordseks!
1988. a tähistati Pärnu kuurordi asutamise 150. aastapäeva. Vaatamata juubelikõnedes/-trükistes kirjeldatud positiivsetele saavutustele oli nõukogudelik kuurordisüsteem stagnatsiooni ja heitlike poliitiliste olude tõttu nii majanduslikult kui ka organisatsiooniliselt ammendumas.
Pärnu – tuntud ja tunnustatud Läänemere kuurort,
Eesti suvepealinn!
Nagu 1890ndatel ja 1920ndatel, nii tuli linnavalitsusel ka 1990ndate alguses tagada Pärnu kui ravikuurordi ja suvituslinna traditsioonide järjepidevus. Taaskord oli vaja ümber orienteeruda uutele lähivälisturgudele (Soome, Rootsi, Läti jne).
Pärnu kuurortraviasutused suutsid turumajandusele üleminekuperioodi kiirete muutustega kaasa minna. Aastatel 1996–98 moodustasid Pärnus tegutsevad taastusraviettevõtted 65–70% kogu Eesti ravikuurortide potentsiaalist. Pärnus viibis ligi 60% kogu Eesti taastusravikeskuste külastajatest ning Eestisse saabunud välismaalastest said ravi Pärnus ligi 85%.
Pärnu 1990ndate mainekujundus ning turundus tugines paljuski 1890ndatel alguse saanud ning 1930ndate lõpuks väljakujunenud rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud Eesti esikuurordi staatusele. 1996. a võttis Pärnu endale taas Eesti suvepealinna tiitli, mille atraktiivsuse ja elujõu tagavad eelkõige Pärnu soodsast asukohast tulenevad looduslikud tingimused, ligi 170 aasta jooksul talletatud kuurordipärand ning kohaliku kogukonna külalislahkuse kogemus.
Alates 1995. aastast korraldatud Pärnu suvekülastajate uuringud näitavad pidevat väliskülastajate arvu kasvu ja nende päritolugeograafia laienemist. Aastatel 1995–2000 kasvas see 44 000-lt (1995) 105 000ni (2000). 2009. aasta suvehooajal külastas Pärnut hinnanguliselt ligi 195 000(193 025, statistika ametis) turisti. Rohkem on saabunuid Soomest, seejärel Rootsist, Saksamaalt, Venemaalt, Suurbritanniast, Itaaliast jne. 2010. aasta suvehooajal külastas Pärnut hinnanguliselt ligi 210 000 (statistikas 207 151) turisti. Rohkem saabunuid Soomest, seejärel Rootsist, Venemaalt, Norrast, Lätist jne. 2011. aasta suvehooajal külastas Pärnut hinnanguliselt ligi 220 000 (statistikas 217 716) turisti. Rohkem on saabunuid Soomest, seejärel Venemaalt, Rootsist, Norrast, Lätist jne.
2012. aasta suvel viibis Pärnus hinnanguliselt ligi 210 000(statistikas 209 718) turisti. Rohkem on saabunuid Soomest, seejärel Venemaalt, Rootsist, Lätist, Saksamaalt, Itaaliast, Hispaaniast jne.
Pärnu on kujunenud Eesti üheks külastatavamaks puhke- ja ravikuurordiks, mis jääb teenuste pakkumise ja tarbimise mahult alla vaid Tallinnale.
Tere tulemast rohelisse terviselinna Pärnusse!
Tere tulemast suvepealinna!
