Kuurort ja teadustöö
|
Esimesed teadaolevad andmed Pärnu lähistel tehtud merevee uuringute kohta pärinevad aastast 1820. Peter Reinhold von Sivers’i (1760–1835) poolt “Hamburgischer unparth. Correspondent” 2. augustil 1820 ilmunud artiklis: „Versuche über die Salzigkeit des Wassers in der Ostsee, im Sunde und im Schwarzen Meere.“ avaldab ta Tallinna ja Pärnu lähistel tehtud merevee soolasuse mõõtmise tulemused.
Esimene teadaolev kirjalik allikas, mis kajastab Pärnu kuurordi algusaastate tegevust on Tartu ülikooli korralise keemiaprofessori Friedemann Goebel'i [1] poolt koostatud ülevaade „Das Seebad bei Pernau an der Ostsee in physikalisch–chemischer und topographisch-statistischer Beziehung, nebst einer vergleichenden chemischen Untersuchung des Ostsee-Wassers bei Reval, Hapsal und Pernau, und allgemeinen Bemerkungen über die Seebäder.“ (Dorpat und Leipzig 1845). Tegemist on Pärnu merevee ravitoimet käsitleva teadusliku uuringuga, milles esitatakse andmeid Pärnu lahe vees leiduvate keemiliste ainete, kuurordis tehtavate tervistavate protseduuride ja Pärnu heade looduslike eelduste ning soodsa geograafilise asendi kohta. |
Esimesed Pärnu kuurordi kujunemis- ja arengulugu kajastavad käsitlused pärinevad 1890ndatest. Tegemist on külastajatele suunatud, peamiselt kohalikke kuurortravi- ja suvitusvõimalusi aga ka kuurordi, linna ja lähiümbruse ajalugu ning vaatamisväärsusi tutvustavate saksa- ning venekeelsete trükistega. Autoriteks-koostajateks olid kohalikud arstid, kes oma isiklike teadmiste-kogemuste kõrval toetusid ka Tartu, Riia ja Peterburi ülikoolide teadlaste uuringutele ning kaastööle. Riia Polütehnikumis ja Peterburi ülikoolis tehtud analüüsid kummutasid esialgse eksiarvamuse, et Pärnu muda ei oma küllaldast ravitoimet. Tulemused näitasid, et Pärnu muda on oma raviomadustelt lähedane Haapsalus ja Kuressaares kasutatavaga. Mudaravile lisaks pakuti raba-, männiokka-, sooje merevee- ja muid ravivanne.
Teadusuuringud tõi endaga kaasa ka uute kaasaegsete ravimeetodite rakendamise. 1891.a. lisandus tolle aja tingimustes kaasaegseima aparatuuriga komplekteeritud elektriravi, 1903.a. avati uus vesiraviosakond ning 1904. a. alustas tegevust mehhanoteraapia ja ortopeedia instituut. Instituut paiknes spetsiaalselt mudaravila juurde ehitatud tiibhoones, mis koosnes ravikehakultuurisaalist koos aastaringseks ambulatoorseks raviks vajalike kõrvalruumidega. Aastail 1890-1904 tehtud juurdeehitused ja ajakohase raviaparatuuri kasutuselevõtmine muutsid Pärnu kuurordi üheks kõige paremini sisustatud ravikuurordiks Eesti- ja Liivimaal.
Põhiliselt keskenduti Pärnus sel perioodil närvi- ja liigesehaiguste, südamekahjustuste ning verevarustuse häirete ravile.
1920-30ndatel tegelesid Pärnu lahe muda keemiliste, füüsikaliste ja baktereoloogiliste omaduste ning ravitoime uurimisega mitmed Tartu Ülikooli õppejõud. Oluliseima panus Eesti kurortoloogia ja eriti Pärnu kuurordi arenguloo uurimisse on oma teadustöödega andnud Voldemar Vadi ja Karl Schlossmann.
Voldemar Vadi (sisehaiguste arst ja balneoloog, meditsiinidoktor (1924), professor (1934), Teaduste Akadeemia akadeemik (1946) - põhjendas teaduslikult Eesti meremudade ravitoime) töötas aastatel 1930-39 suviti ka Pärnu kuurordi vesi-mudaravila juhi ja raviarstina. Karl Schlossmann (Eesti mikrobioloogiateaduse rajaja, 1938.aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia esimene president) uuris Eesti ravimuda ja selle kasutusviise Pärnu kuurordis. Tema 1939.aastal Londonis ilmunud monograafia „Estonian curative see-muds and seaside health resorts.“võtab süsteemselt ja ülevaatlikult kokku kogu senise Eesti kuurortide kujunemis- ja arenguloo ning nendes rakendust leidnud kuurortravi praktikad ja teadusuuringute tulemused.
Sõjajärgse nõukoguliku kuurordi ülesehitamisel ning tööle rakendamisel kujunes esialgu tõsiseks probleemiks raviarstide vähesus. 1946. a komandeeriti Kislovodskist Pärnusse arstide brigaad eesotsas prof dr Med. Z. Mazeliga ning suveks kutsuti konsulteeriva arstina praktiseerima prof dr V. Vadi. 1947. a suvehooaja alguseks töötas kuurordis juba 18 arsti, kogu ravialast tööd juhatas eriteadlasena tunnustatud prof dr Med. Z. Mazel. Septembris ENSV Tervihoiuministeeriumi Õpetatud Meditsiinilise Nõukogu korraldusel Pärnus toimunud vabariiklikul kurortoloogia ja reuma alasel teaduskonverentsil tõi ta kuurordi suurima puudusena esile haigete igakülgset ja funktsionaalset uurimist, kompleksset diagnostikat ning ravi takistavad asjaolud. Ta rõhutas, et just teaduslike meetodite rakendamisel võib ja peab Pärnu kuurort saama tõeliseks ravikohaks NSV Liidu töötajaskonnale.
Määrava tähtsusega Pärnu kuurordi mainet ja pakutava ravi kvaliteeti kujundavaks ning arengut soodustavaks teguriks nõukogude perioodil sai kurortoloogiaalaste teadusuuringutega tegeleva üksuse loomine. 1957. a alustas sanatoorium Estonia juures tööd Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (edaspidi tekstis EKMI) kurortoloogiaosakond – esimene kurortoloogiaalase teadusliku uurimistöö keskus Eestis, mis tegeles otseselt kuurortravi küsimustega.
1962. a valmis ENSV Teaduste Akadeemia rahastamisel uus hoone – sanatoorium nr.1 /Estonia Kuuse tänava ravikorpuse juurdeehitus – teaduslike laboratooriumide (biokeemia, mikrobioloogia, üldkliiniline jne) ja funktsionaaldiagnostiliste kabinettide jaoks. See laiendas oluliselt uurimistöö võimalusi ja teadustöö temaatikat ning soodustas ka kuurordis praktiseerivate raviarstide kaasamist teadusuuringutesse.
1966. a 27. detsembri Ametiühingute Kuurortide Valitsemise Eesti Vabariikliku Nõukogu kolleegiumi määruses käsitletud teadustöö ja selle saavutuste praktilisest rakendamisest Pärnu kuurordis aastatel 1963-66 toodi esile järgmised positiivsed suundumused: 1963. a toimunud VI Vabariiklikul kurortoloogia- ja füsioteraapiaalasel teaduskonverentsil anti ülevaade kuuest Pärnus läbiviividavast teadusuuringust, milles osales ka 9 kuurordi raviarsti. 1966. aastal korraldatud VII samalaadsel konverentsil oli juba rahvusvaheline mõõde. Saksa DV-st pärit teadlaste kõrval olid esinesid ettekannatega erialaspetsialistid Jaltast, Moskvast, Sotšist, Odessast, Riiast, Vilniusest, Simferoopolist, Tartust, Tallinnast, Haapsalust jne. Pärnu EKMI kurortoloogiaosakonna teadurite ja 16 arsti osalusel läbiviidud uuringute tulemuste põhjal kaheksa teadusettekannet. Sama aasta lõpus oli erinevatesse kurortoloogiaalastesse uuringutesse kaasatud juba 20 Pärnus parktiseerivat kuurortravi arsti. Koostöö teaduslabori, baassanatoorium Estonia ning teiste sanatooriumide vahel lõi head eeldused uute ravimeetodite tulemuslikuks rakendamiseks Pärnu kuurordis.
Üheks peamiseks töösuunaks Pärnus kujunes Haapsalu ravimudast valmistatud süstimispreparaadi humisool ravitoime selgitamine. Uuringutulemustest lähtuvalt andis NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi Framakoloogiakomitee 1965. a loa humisooli kasutamiseks ravipreparaadina. Humisooli hakkas tootma Tallinna Keemia ja Farmaatsia Tehas, veel 1980-ndate lõpus kasutati seda preparaatia NL-is väga laialdaselt – üle 10 miljoni ampulli aastas. Samaaegselt humisooli ravitoimega uuriti ka mudaraviga seotud aktuaalseid küsimusi. Töö tulemuslikkust tõestab osakonna teadurite poolt järgnevatel aastatel kaitstud neli kandidaadiväitekirja ning üks doktoridissertatsioon (Endel Veinpalu – meditsiinidoktor, EKMI kurortoloogia osakonna juhataja ning teadustöö juhendaja aastatel 1961-1993 ning Pärnu Kurortoloogia ja Taastusravi Instituudi direktor aastatel 1993-2001).
Koostöös Tartu Riikliku Ülikooli orgaanilise keemia kateedriga alustati 1975. aastal ENSV kolme peamise ravimuda leiukoha – Haapsalu lahe, Suurlahe ja Värska lahe muda võrdlevat keemilis-meditsiinilist uurimist, mille raames välja töötatud ravimetoodikate järgi alustasid tegevust sanatooriumid „Kuressaare“ ja „Värska“. Meditsiinilis-klimatoloogiliste uuringute tulemusena töötati välja matemaatiline valem, mis võimaldas määrata ilma muutlikkuse mõju inimoragnismile – esmakordselt meditsiinilises klimatoloogias anti inimese ilmatundlikkusele kvantitaiivne hinnang. EKMI kurortoloogiaosakonna tööd nii Eesti ravimudade ja nendest keemiliste isoleeritud bioaktiivsete ainete uurimise kui ka meditsiinilise klimatoloogia valdkonnas pälvisid tunnustust nii üleliidulisel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kaalukas oli ka Pärnus asuva teadusasutuse panus kooostöös teadusuuringutesse kaasatud Pärnu kuurordi arstide ja baassanatooriumiga Estonia läbi viidud arstide kvalifikatsiooni tõstmise kursuste, seminaride ning ka Tartu Riikliku Ülikooli tudengitele loengute organiseerimisel.
[1] Karl Christian Traugott Friedemann Goebel (1794-1851), kaiserl. russischer Staatsrath und Professor der Chemie an der Universität Dorpat.
Teadusuuringud tõi endaga kaasa ka uute kaasaegsete ravimeetodite rakendamise. 1891.a. lisandus tolle aja tingimustes kaasaegseima aparatuuriga komplekteeritud elektriravi, 1903.a. avati uus vesiraviosakond ning 1904. a. alustas tegevust mehhanoteraapia ja ortopeedia instituut. Instituut paiknes spetsiaalselt mudaravila juurde ehitatud tiibhoones, mis koosnes ravikehakultuurisaalist koos aastaringseks ambulatoorseks raviks vajalike kõrvalruumidega. Aastail 1890-1904 tehtud juurdeehitused ja ajakohase raviaparatuuri kasutuselevõtmine muutsid Pärnu kuurordi üheks kõige paremini sisustatud ravikuurordiks Eesti- ja Liivimaal.
Põhiliselt keskenduti Pärnus sel perioodil närvi- ja liigesehaiguste, südamekahjustuste ning verevarustuse häirete ravile.
1920-30ndatel tegelesid Pärnu lahe muda keemiliste, füüsikaliste ja baktereoloogiliste omaduste ning ravitoime uurimisega mitmed Tartu Ülikooli õppejõud. Oluliseima panus Eesti kurortoloogia ja eriti Pärnu kuurordi arenguloo uurimisse on oma teadustöödega andnud Voldemar Vadi ja Karl Schlossmann.
Voldemar Vadi (sisehaiguste arst ja balneoloog, meditsiinidoktor (1924), professor (1934), Teaduste Akadeemia akadeemik (1946) - põhjendas teaduslikult Eesti meremudade ravitoime) töötas aastatel 1930-39 suviti ka Pärnu kuurordi vesi-mudaravila juhi ja raviarstina. Karl Schlossmann (Eesti mikrobioloogiateaduse rajaja, 1938.aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia esimene president) uuris Eesti ravimuda ja selle kasutusviise Pärnu kuurordis. Tema 1939.aastal Londonis ilmunud monograafia „Estonian curative see-muds and seaside health resorts.“võtab süsteemselt ja ülevaatlikult kokku kogu senise Eesti kuurortide kujunemis- ja arenguloo ning nendes rakendust leidnud kuurortravi praktikad ja teadusuuringute tulemused.
Sõjajärgse nõukoguliku kuurordi ülesehitamisel ning tööle rakendamisel kujunes esialgu tõsiseks probleemiks raviarstide vähesus. 1946. a komandeeriti Kislovodskist Pärnusse arstide brigaad eesotsas prof dr Med. Z. Mazeliga ning suveks kutsuti konsulteeriva arstina praktiseerima prof dr V. Vadi. 1947. a suvehooaja alguseks töötas kuurordis juba 18 arsti, kogu ravialast tööd juhatas eriteadlasena tunnustatud prof dr Med. Z. Mazel. Septembris ENSV Tervihoiuministeeriumi Õpetatud Meditsiinilise Nõukogu korraldusel Pärnus toimunud vabariiklikul kurortoloogia ja reuma alasel teaduskonverentsil tõi ta kuurordi suurima puudusena esile haigete igakülgset ja funktsionaalset uurimist, kompleksset diagnostikat ning ravi takistavad asjaolud. Ta rõhutas, et just teaduslike meetodite rakendamisel võib ja peab Pärnu kuurort saama tõeliseks ravikohaks NSV Liidu töötajaskonnale.
Määrava tähtsusega Pärnu kuurordi mainet ja pakutava ravi kvaliteeti kujundavaks ning arengut soodustavaks teguriks nõukogude perioodil sai kurortoloogiaalaste teadusuuringutega tegeleva üksuse loomine. 1957. a alustas sanatoorium Estonia juures tööd Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (edaspidi tekstis EKMI) kurortoloogiaosakond – esimene kurortoloogiaalase teadusliku uurimistöö keskus Eestis, mis tegeles otseselt kuurortravi küsimustega.
1962. a valmis ENSV Teaduste Akadeemia rahastamisel uus hoone – sanatoorium nr.1 /Estonia Kuuse tänava ravikorpuse juurdeehitus – teaduslike laboratooriumide (biokeemia, mikrobioloogia, üldkliiniline jne) ja funktsionaaldiagnostiliste kabinettide jaoks. See laiendas oluliselt uurimistöö võimalusi ja teadustöö temaatikat ning soodustas ka kuurordis praktiseerivate raviarstide kaasamist teadusuuringutesse.
1966. a 27. detsembri Ametiühingute Kuurortide Valitsemise Eesti Vabariikliku Nõukogu kolleegiumi määruses käsitletud teadustöö ja selle saavutuste praktilisest rakendamisest Pärnu kuurordis aastatel 1963-66 toodi esile järgmised positiivsed suundumused: 1963. a toimunud VI Vabariiklikul kurortoloogia- ja füsioteraapiaalasel teaduskonverentsil anti ülevaade kuuest Pärnus läbiviividavast teadusuuringust, milles osales ka 9 kuurordi raviarsti. 1966. aastal korraldatud VII samalaadsel konverentsil oli juba rahvusvaheline mõõde. Saksa DV-st pärit teadlaste kõrval olid esinesid ettekannatega erialaspetsialistid Jaltast, Moskvast, Sotšist, Odessast, Riiast, Vilniusest, Simferoopolist, Tartust, Tallinnast, Haapsalust jne. Pärnu EKMI kurortoloogiaosakonna teadurite ja 16 arsti osalusel läbiviidud uuringute tulemuste põhjal kaheksa teadusettekannet. Sama aasta lõpus oli erinevatesse kurortoloogiaalastesse uuringutesse kaasatud juba 20 Pärnus parktiseerivat kuurortravi arsti. Koostöö teaduslabori, baassanatoorium Estonia ning teiste sanatooriumide vahel lõi head eeldused uute ravimeetodite tulemuslikuks rakendamiseks Pärnu kuurordis.
Üheks peamiseks töösuunaks Pärnus kujunes Haapsalu ravimudast valmistatud süstimispreparaadi humisool ravitoime selgitamine. Uuringutulemustest lähtuvalt andis NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi Framakoloogiakomitee 1965. a loa humisooli kasutamiseks ravipreparaadina. Humisooli hakkas tootma Tallinna Keemia ja Farmaatsia Tehas, veel 1980-ndate lõpus kasutati seda preparaatia NL-is väga laialdaselt – üle 10 miljoni ampulli aastas. Samaaegselt humisooli ravitoimega uuriti ka mudaraviga seotud aktuaalseid küsimusi. Töö tulemuslikkust tõestab osakonna teadurite poolt järgnevatel aastatel kaitstud neli kandidaadiväitekirja ning üks doktoridissertatsioon (Endel Veinpalu – meditsiinidoktor, EKMI kurortoloogia osakonna juhataja ning teadustöö juhendaja aastatel 1961-1993 ning Pärnu Kurortoloogia ja Taastusravi Instituudi direktor aastatel 1993-2001).
Koostöös Tartu Riikliku Ülikooli orgaanilise keemia kateedriga alustati 1975. aastal ENSV kolme peamise ravimuda leiukoha – Haapsalu lahe, Suurlahe ja Värska lahe muda võrdlevat keemilis-meditsiinilist uurimist, mille raames välja töötatud ravimetoodikate järgi alustasid tegevust sanatooriumid „Kuressaare“ ja „Värska“. Meditsiinilis-klimatoloogiliste uuringute tulemusena töötati välja matemaatiline valem, mis võimaldas määrata ilma muutlikkuse mõju inimoragnismile – esmakordselt meditsiinilises klimatoloogias anti inimese ilmatundlikkusele kvantitaiivne hinnang. EKMI kurortoloogiaosakonna tööd nii Eesti ravimudade ja nendest keemiliste isoleeritud bioaktiivsete ainete uurimise kui ka meditsiinilise klimatoloogia valdkonnas pälvisid tunnustust nii üleliidulisel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kaalukas oli ka Pärnus asuva teadusasutuse panus kooostöös teadusuuringutesse kaasatud Pärnu kuurordi arstide ja baassanatooriumiga Estonia läbi viidud arstide kvalifikatsiooni tõstmise kursuste, seminaride ning ka Tartu Riikliku Ülikooli tudengitele loengute organiseerimisel.
[1] Karl Christian Traugott Friedemann Goebel (1794-1851), kaiserl. russischer Staatsrath und Professor der Chemie an der Universität Dorpat.
